4 January, 2013

NOORTE KOGEMUS

2017. aastal avaldatud kogemuslood:

“Seal aga õppisin tundma uut mõistma uut mõistet” Jane Toomi

Üks parimaid otsuseid, mida elus teinud!” – Aliis-Nett Seppel

Märts Makedoonias – mõne noore jaoks ongi noortekeskus teine kodu” – Aliis-Nett Seppel

Õppides läbi väliskogemuse” – Alisa Padur

Nägin teistsugust kultuuri ja tutvusin paljude erinevate inimestega” – Jaana Niroda

Minu Island – ekstreemne ja vastuoluline” – Kadi Nool

Palusin sõbral end riidest lahti aidata” – Kirke-Stina Kippel

Inimesed on väga sõbralikud, soojad ja külalislahked!” – Maria-Ursula Kurm

Julgus inglise keeles väljendada rahvusvahelistest projektidest” – Reelika Lodjak

“Mis see vabatahtliku-elu endast kujutab?” ehk viis küsimust enne Taanit” – Triin Ilves

Kui võimalus tekib, osale Sinagi” – Kevin Pihu

Learning can be a lot of fun” (inglise keeles)  – Tairi Lääts

First flight to Italy to learn more about social entrepreneurship” (inglise keeles) – Maria-Yelyzaveta Tserkovnyuk

“Minu kogemusest Itaalias” (vene keeles) – Polina Lyasheva

2016. aastal avaldatud kogemuslood:

Esimene nädal möödus Ljubljanas, Sloveenia pealinnas, mis oli ülevoolavalt meeldejääv -Maria Vurmer– Jete-Maria Vurmer

See kuu aega vabatahtlikuna oli vinge ja õpetas mulle palju! Helis Ojala

Ja usun, et igaüks, kes püüab näha asjade positiivset külge, suudab kohandada end vastavalt olukorrale ja kujundada oma kogemus just temale sobivaks! Margaret Sarv


Mittetulundusühing INVOLVED esitleb: noored räägivad! Oma kogemusest.

INVOLVED

Vaata lähemalt ka meie liikmete kogemusi EVT vabatahtlikuna välismaal

EVS vabatahtlike lood: kunst loob sildu 



Makedoonia – vähe teatud riik, mis on täis üllatusi, sooje ja sõbralikke inimesi ning päikesepaistet.

Minu EVS-i kogemus sai alguse eelmisel sügisel. Mäletan veel hästi, et Eestis lennujaama sõites sadas paduvihma ja oli külm ning mõtlesin, kas terve aasta võõral maal, üksi, on äkki liiga pikk aeg. Olin pikaajalisest välismaale minemisest juba ammu mõelnud, kuid vahetult enne äraminekut, jõudis alles tõeliselt kohale, et ma selle reaalselt ka ette võtan.





Makedooniasse jõudes võttis mind vastu päikesepaiste ja suur kuumus. Sel hetkel tundsin, et tegin õige otsuse Eesti külmast ja hallist sügisest eemale minnes. Minu uueks kodulinnaks oli Kavadarci, linn Lõuna-Makedoonias. Projektiks oli mul töötamine kohalikus noortekeskuses ning organisatsiooni ökoloogilises farmis. Peale selle tegelesin veel väga erinevate tegevustega. Andsin inglise keele tunde lastele, üritasin mõnele innukale noorele ka eesti keelt õpetada. Peale keeletundide tegelesin puuetega inimestega ning sotsiaalses riskis olevate lastega. Veel korraldasin rassismivastast kampaaniat koostöös kohalike noorte ja keskkoolidega, olin suvelaagri kordinaatoriks, tegin jooksvalt tegevusi noortekeskuses ning tegelesin palju ka fotograafiaga. Endal olid suhteliselt vabad käed ja kui mõni mõte tuli, mida tahaks teha, siis see ka tegemata ei jäänud.

Jäin oma aastaga Makedoonias väga rahule. Ma ei teadnud sellest riigist enne minekut palju, kuid just seepärast oligi seal nii huvitav. Hispaaniasse, Itaaliasse või mõnesse teise sellisesse populaarse turistmisihtkohaga riiki minnakse tihti, kuid paljud riigid on sellised, mis pole väga tuntud, kuid tuleb välja, et on tegelikult hämmastavalt ilusad ning huvitavad. Seepärast ma olen väga rahul, et läksin just Makedooniasse. Veetsin palju aega seal ringi reisides, nii Makedoonia siseselt, kui ka väliselt. Avastasin, et mulle väga meeldib matkamine ning veetsin mitmeid nädalavahetusi mägedes telkides. Muidugi ei olnud kõik ainult lilleline, tuli ette ka erinevaid probleeme, sest töötasin ja elasin koos paljude noortega erinevatest riikidest, erinevas vanuses, erinevate taustadega ning on loomulik, et vahel tuleb ette kergemaid või ka raskemaid konflikte. Tuli ka ette periood, kus oli endal vahel raske motivatsiooni leida, et kõigega hakkama saada, kuid töötades noorsootöötajana, pead sa ikkagi noori kogu aeg motiveerima ja aitama ning enda probleemid kõrvale panema.

Ütlen ausalt, et sain sellest aastast nii palju kogemusi, paljudes erinevates valdkondades. Olen tänulik kõigile inimestele, keda seal kohtasin. Õppisin selle aasta jooksul uskumatult palju ning sain juurde enesekindlust ning rohkem pealehakkamist. Alati tuleb püüelda oma unistuste poole ning teha, mida ise tunned, et on sel hetkel õige. Kõigile ei tundu see võib olla olevat parim otsus, kuid see on ikkagi sinu enda elu ning tuleks teha seda, mida ise soovid.

Enne EVS-ile minemist ma ausalt öeldes ei teadnud, mida oma eluga ette võtta. Olin just lõpetanud keskkooli ning teadsin ainult, et erinevalt enamikest minu lennukaaslastest, edasi õppima ma hetkel ei lähe. Ärge saage valesti aru, ma hindan haridust kõrgelt, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud klassiruumis istumisest. Ma ei teadnud, mida ma õppida tahan ning seepärast ei näinud ka mõtet ´´lihtsalt midagi´´ õppima minna. Muidugi mõndade inimeste arust oli see vale valik, sest nii ma ei lähegi lõpuks kuhugile õppima ning ma rikun oma tuleviku ära, kuid paljud ka toetasid mind ning ütlesid, et nad sooviks ka ise seda teha.


Lõpetuseks tahangi öelda, et ei tasu karta oma mugavustsoonist välja minemist, see võib olla algul hirmutav, kuid see tasub end ära. Ei tohiks ka karta vahel oma elust lihtsalt pausi võtta. Elu ei peatu, kui sa võtad oma töö või õpingute vahel aega, et rohkem aru saada, mida sa ise tegelikult tahad ning EVS on selleks väga hea võimalus.

Annika Peterson

EVT vabatahtlik Makedoonias, september 2015 kuni september 2016

Annika saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü. Kui ka Sina soovid vabatahtlikuks minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee


Arglikkusest heatahtlikkuseni ehk kuidas minust vabatahtlik sai

ogaaalxea1t6pw9naj6ojkkellc0zvswqmgq64owb45peuidlv_eps5r4eobkfiumkr0wg7x1eejgwny-tcxwzuogv8am1t1uo_7rxoukhquwp5-mmczi_nepjqe


European Voluntary Service in Slovenia

»There’s a World Outside Your Window«

Flag_of_Slovenia

Why European Voluntary Service? 

As I have been a volunteer before and as I am determined to do what matters to me and to do it now, it took me a fraction of second to decide whether to participate in a European Voluntary Service project or not…and here I am, together with other amazing volunteers from different countries in Europe. We are working as a team to inspire youngsters to go abroad and be a part of something uniquely exciting. We do not want them to sit and wait for things to happen, we want them to go out there and make them happen for themselves…and we want to make a difference to those people we have already met or will meet at schools, in youth centres and in the public.

kadi sloveenias

For me, volunteering is an opportunity to acquire new knowledge and skills, meet new people, do something I am passionate about, and get to better know myself. It is also an opportunity to discover all the things I like and that I would have never discovered otherwise. I know that this project will teach me a lesson that is not written down in academic books and that it will be an enriching and highly rewarding experience – the kind of experience that is difficult to put into words in order to truly describe it. I will cherish it and enjoy it to the fullest .

One amazing thing I have done so far during my EVS project:
Water running inside of an inflatable ball at Lake Šmartinsko”

Kadi Alikas 

EVT vabatahtlik Sloveenias, mai kuni juuli 2015

Kadi saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü. Kui ka Sina soovid vabatahtlikuks minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee


European Voluntary Service in Slovenia: GROUP EVS PROJECT:

»There’s a World Outside Your Window« on the way!

May 4th till July 3rd 2015


INVOLVED_90x50+5mm.indd

In the EVS project »There’s a World Outside Your Window« is hosting 12 European volunteers in Slovenia in the preparation and execution of an EVS promotional campaign, based on the promotion of youth work, youth organisations, youth centres and youth centres with hostels, as well as youth participation. The group of EVS volunteers will promote the activities and the Erasmus + Youth in Action programme.

mama pic

Karlos, Kadi, Lembi and Toomas arrived to Slovenia and together with 8 EVS volunteers from 6 different countries are going to stay for 2 months ALL AROUND SLOVENIA visiting 20 youth centers and 10 youth centers with hostels. They will also visit secondary schools, learn about PUMovce, together with a Production Luxury winning filmmaking skills and together with PUNKT – Laboratory for creative industries -learning about communication skills with social networks. The next two months will be very entertaining, instructive, different and exciting. INVOLVED wish you all a successful and unforgettable service.


Slovenia EVS,


May 6th, 2015

Today spending time in Mladinski Center Zagorje, cooking with PUM- project learning for young adults and taking selfies with statue of Janez Drnovšek – former president of Slovenia. Getting to know the youth work in Slovenia and establishing some intercultural learning.


Slovenia evs


Brainstorming session

Learning usage of social media

Meedia lingid: EVT Sloveenias

http://4d.rtvslo.si/arhiv/prispevki-in-izjave-slovenska-kronika/174336509

Karlos Rehe, Kadi Alikas, Toomas Ginter, Lembi Laaneoks

EVT vabatahtlik Sloveenias


Karlos Rehe, Kadi Alikas, Toomas Ginter, Lembi Laaneoks saatvaks organisatsiooniks on INVOLVED MTÜ. Kui ka Sina soovid vabatahtlikuna välismaale minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee


Vabatahtlikuna Hispaanias: Culture on the Way has begun!!

spain-flag

Culture on the Way has begun!! 13 EVS volunteers from different countries will collaborate with several organizations and hostels along the Saint James Way in Spain. Financed by the European Commission through the Youth in Action Programme and Xunta de Galicia, this project aims to promote the values related to Saint James Way (solidarity, effort, self improvement, active citizenship, environmental preservation, etc.) and its European dimension.

10448742_1437034099894567_7050892045218817267_n

The volunteers will be located in several places along the way, some of them will be collaborating with hostels and some in youth centers and NGOs, but all of them will contribute to make a bit easier the way of the pilgrims, and they will also participate and organize several cultural and educational activities in their towns.
One of the our volunteers: Kristi Märk is carrying out her european voluntary service in Santiago de Compostela. 
Read more about the project from the blog.
This blog aims to open this project to everyone that could be interested in Saint James Way. Volunteers will bring information about the Way and what is going on in the towns along the Way, as well as share the stories of some of the thousands of pilgrims.

Culture on the way – Cultura en el camino

A short story about how “Culture on the way” EVS project influenced our lives after 2 months in Spain.

If you are a pilgrim or you are thinking in doing Saint James 
Way in next months, you might find EVS volunteers in your Way!
Volunteers prepare for their meeting with pilgrims before CAMINO DE SANTIAGO begins by training for supporting and information.

TWITTER @cultureontheway / FACEBOOK Culture on the Way

Kristi Märk

EVT vabatahtlik Hispaanias

Kristi saatvaks organisatsiooniks on INVOLVED MTÜ. Kui ka Sina soovid vabatahtlikuna
välismaale minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee

——————————————————————————————————————————-

Vabatahtlikuna Taanis: Rahvusvahelises Spordi ja Kultuuri Liidus oma eesmärkide poole ronimas

Denmark flag

Rahvusvahelises Spordi ja Kultuuri Liidus oma eesmärkide poole ronimas.

Selles ei ole kahtlustki, et kõigi EVS’i kogemus on iselaadi, eriline ja koleväga just selle EVS’sseri nägu, kes selles toimetab. Järgnevalt püüan teieni tuua, milliseid võimalusi mina selles EL’i poolt pakutavas programmis näen ja kuidas siiani mul see nö piimalt koore riisumise plaan välja on kukkunud. Loodan, et suudan enda tegemiste kokkuvõttega ka mõnda teist Eesti noort julgustada, et EVS ile „JA“ öelda ja see enda professionaalse poole arendamise kasuks mängima panna.

Minu „JA“ EVS’seriks hakata oli tugeva kondiga ja sihikindlust täis. Olin ta aegamööda selliseks vorminud. Siinkohal pean natukene pikemalt seletama, et saaksite aru, mis mind ajendas vabatahtlikuks hakkamast ja kui palju on see ettevõtmine mind mu eesmärkidele lähemale viinud.

Ülikooli kehakultuuri baka ajal olin Tallinna Ülikooli Üliõpilaskonna spordinõunik (tudengite spordielu elavdaja) ja tunnetasin ära, et spordimaailmas just organisatoorne pool ja spordiinimestega asjatamine istub mulle väga. Peale bakat tõi juhus minu teele võimaluse minna Taani õppima spordi ja tantsu kooli. Seal nägin, kui paljud inimesed tunnevad enese liigutamisest rõõmu ja kui palju õnnelikum nende ühiskond selle tõttu on. Sain aru, et Eestil on palju skandinaaviamaadelt õppida just selles osas, kuidas rahvas tervisespordile lähemale tuua ja kui palju tervemaks see kogu ühiskonda vormib.

Barcelonas „MOVE Congress’i“ vabatahtlike grupiga, kelle koordineerimisel suhtluskeel oli kehakeel. Inglise keelt nad väga ei teadnud rääkida ja mina tean hispaania keelt täpselt nii palju, kui seebikatest kunagi õppinud olen. Foto: Tiina Kiislar

Minu Taani kool tegi koostööd Rahvusvahelise Spordi ja Kultuuri Liiduga (ISCA), kelle eesmärgiks ongi sellist mõttelaadi ka teistes riikides üle maailma levitada. ISCA on maailmas üks juhtivamaid katuseorganisatsioone tervisespordi sektoris. Sel on 135 liikmesorganisatsiooni viiel kontinendil. ISCA teeb koostööd nii avaliku kui ka erasektoriga eesmärgiga, et rahvas füüsilise aktiivsuse kaudu tervislikemate eluviiside juurde tuua. Oma Taani kooli kaudu sattusin vabatahtlikuks ühele suurele ISCA konverentsile „Sport Vision 2012“. Olles seal nö ühekordne vabatahtlik, nägin paari noort nende ridades askeldamas, sädemed silmis. Teadsin too hetk kohe, et tahan üks neist olla. Nende noorte silmis nähtud sädemed sütitasid mind tegutsema- uurisin välja, et ISCA’s saab olla European Voluntary Service’i kaudu vabatahtlik/praktikant. Aasta hiljem kandideerisin nende ridadesse ja läks õnneks- üle 100 soovi avaldaja hulgas olin mina nende kolme seas, kes 12 kuuks ISCA ridadesse võeti. Peale seda leidsin endale Eestist saatva organisatsiooni INVOLVED (suured tänud teile), ajasin paberid korda ja tegin asja ametlikuks. Great success!

Sellega oli algus tehtud- olin ootust täis, teadmata kui palju lähemale see eesolev aeg mind mu eesmärkidele viib.

Tänaseks võin öelda, et olen olnud 8 kuud tervisespordi organiseerimise südames Euroopa ja ka maailma tasandil. Seda küll vabatahtliku rollis, aga samamoodi nagu palgalised töötajad, hoitakse mind kursis organisatsiooni uusimate plaanidega, mul on õigus küsida, kui midagi arusaamatuks jääb ja rohkem kui teretulnud on uued ideed, mis aitaksid tervisesporti rahvusvahelisel tasandil edasi viia. Mul on avanenud võimalus osa saada ISCA sündmustest nii siin Taanis kui ka kuuel välislähetusel (Hispaania, Eesti, Šotimaa, Brüssel, Hispaania, Inglismaa). Meeldejäävamaiks pean Barcelonas kaasa aitamist ISCA konverentsi „MOVE Congress“ korralduses. Sinna tulid kokku tervisespordi liidrid üle maailma- jagati ideid, kogemusi, loodi uusi kontakte. Seal kohal olemine ja inimestega suhtlemine aitas mul natukene rohkem aru saada, kuidas asjad toimivad rahvusvahelisel tasandil tervisespordi arendamise osas. Suuremat sorti arusaamine tekkis peale Brüsselis kogetud avalikku kuulamist Euroopa Regioonide Komitees. Arvan, et algstaadiumis pilt Euroopa tasandil hakkab mulle tervisespordisektori organisatoorses pooles selginema ning seda lihtsam on mul Eesti pildi kujundamises kaasa aidata.

Koos kolleegi Laska Nenovaga Spordikorralduse Inspiratsioonipäeval tutvustamas Eesti spordikorraldajatele rahvusvahelist liikumisnädalat „MOVE Week“. Foto: Spordiaasta MTÜ

Ühtlasi on ISCA’s asjatamine mind viinud otsesesse kontakti Eesti spordikorraldajatega. Seda pean ülioluliseks, kuna minu plaan näeb ette koju tagasitulekut ja siinsele spordikorraldusele kaasa aitamist. Minu üheks ülesandeks on rahvusvahelise liikumisnädala „MOVE Week“ korraldamine Eestis. Liikumisnädal toimub sel aastal 29. septembrist kuni 5. oktoobrini ja selle põhi idee on tekitada üle Euroopaline tervisespordiürituste laine. Nädala jooksul tõmmatakse erinevate tervisespordi sündmustega rahva tähelepanu asjaolule, et liikumine on oluline ning see teeb nii kehale kui ka vaimule head. Korraldan seda nädalat koostöös Eesti Olümpiakomitee projektiga Liikumisaasta, Eestimaa Spordiselts JÕUD’i ja Spordiaasta MTÜ’ga. Selle tõttu olen sattunud suhtlema suuremate kodumaa spordiorganisatsioonide eesistujatega. Neilt olen leidnud tuge nädala planeerimisel ning teiste spordi organisatsioonide ja aktivistidega suhtlemisel. Meil on tekkinud avatud ning vaba koostöö, mille käigus saan neilt julgelt nõu küsida. ISCA on avanud mulle ukse, mille võtme leidmist plaanisin juba mõni aeg tagasi. Nüüd see uks on avatud ja edasi tuleb ise tubli olla, et peale sellest sisse astumist kujuneks välja seiklus, mis tekitab positiivseid kogemusi nii minus eneses kui ka eestlaste liigutamisharjumustes.

Meie delegatsioon ootamas Brüsselis Euroopa Regioonide Komitees avaliku kuulamise algust. Foto: Tiina Kiislar

Selle lühikese kokkuvõtte kirjutamisel keskendusin sellele, kuidas ja mil määral on EVS’sseriks olemine mind mu professionaalsetes sihtides edasi aidanud. Kui hakkaksin kirjutama kultuurilistest kogemustest ja seiklustest, siis vist ruum ja aeg virtuaalsetel lehtedel saaks otsa. Loodan, et selline vaatenurk minu EVS’i ajale paneb mõne teise Eesti noore silmis sädemed lendama, tekitab tahtmise öelda vabatahtlikkusele suur ja rasvane „JA“ ning leida selle läbi oma tee oma enese sihtideni.

Tiina Kiislar

EVT vabatahtlik Taanis

Tiina saatvaks organisatsiooniks on INVOLVED MTÜ. Kui ka Sina soovid vabatahtlikuna välismaale minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee

——————————————————————————————————————————–

Teistmoodi aeg teistmoodi maal

Iceland-national-flag

Mõte teha Euroopa Vabatahtlikku teenistust ehk EVT-d tekkis mul juba mitu aastat tagasi, seega on kogu see lugu olnud minu jaoks väga pikk protsess, täis ideid, soove, unelmaid, plaanimist ja muidugi omajagu seda otsustavat juhuslikkust, mis asjad lõpuks paika paneb. Algsest mõttest ja soovist minna värvikirevasse Ladina-Ameerikasse sai hoopis seitse kuud Atlandi ookeani keskel Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel paikneval vulkaanilisel ja jäisel saarel, Islandil. Need kuud olid täis eneseületamisi ja -avastamisi, rõõmu ja muresid, ettearvamatusi ning enneolematuid seiklusi – kõike, mida üks EVT ehk pea ees tundmatusse astumine endaga kaasa tuua võib, täiesti teistsuguse ja unustamatu aja.

See müstiline saareke seostus mul algselt enamasti vaid erilise muusika ehk ennekõike omanäolise Sigur Ros’iga ning võimsa loodusega, mida tolle nüüdseks juba maailmakuulsa bändi võrratust dokumentaalfilmist „Heima“ („Kodus“) näha võis. Palju ma sellest maast ei teadnud, tundus küll võluv ja omamoodi kättesaamatu, kuid esimesel hetkel olin tolle valiku suhtes natuke kõhklev ning ettevaatlik, aga siis hakkasid asjad omasoodu liikuma. Sõbranna lingitud veebileht ja pakkumine äratasid minus huvi. Vastuvõttev organisatsioon kirjutas EVT võimalusest keskkonnaalaste projektide juures, millest kõlama jäi Clean Up the Coastline of Iceland. Kuna keskkonnateadlikkus ja -huvi oli minus tärkamas, siis otsustasin neile ise kirjutada ning projekti kohta uurida. Nii algas asjaajamine ja planeerimine, kus mängu tuli ja suure töö tegi ära meie saatev organisatsioon MTÜ Involved, kelle kaudu kolmekesi veebruari alguses Islandile lendasime. Tagasi vaadates võib öelda, et mitte kunagi ei tea, mis nende veebilehtede, projektide kirjelduste ja sõnade taga tegelikult on, üldjuhul on see ikka midagi muud, kui me ette kujutame, nii ka tolle vastuvõtva organisatsiooni ja konkreetse projekti puhul, aga võib-olla just see ongi põnev ning laseb asjadel juhtuda nii, nagu need juhtuvad, ilma liigse hirmu ja pessimismita. Võib-olla just tänu mõnetisele teadmatusele ma sellesse projekti julgelt astusingi, saades osa ühest pöörasest kogemusest imekaunil maal.

Island, teada-tuntud tule ja jää maa (sh ka tulemise ja jäämise maa), on tõesti üks enneolematu loodusega paik, kus tegelikult võib kiiresti tekkida tunne, et oled hoopis Kuule sattunud, kõndides mööda lõputuid laavaväljasid ja kiviseid alasid. Just see tule ja jää, kuuma ning külma kooseksisteerimine teebki Islandist väga erilise maa, kus kõik tundub justkui vastupidi käivat. Ei ole mingi probleem (mis on muide islandlaste põhiväljend) leida mõni kuumaveeallikas juhuslikus kohas ja sinna, ujumisriided kiirelt külma käes selga ajades, mõnulema minna, samal ajal kui väljas on paks lumekiht maas ja miinuskraadid või suvel tugev tuul ning kümmekond plusskraadi. Ühed kõige üllatavamad kogemused olidki veebruarikuus kuuma (45-kraadise) veega koopas ujumine ning talvisel ajal kuumas jões mõnulemine. Jopedest ja mütsidest on tunduvalt olulisem Islandile minekul kaasa võtta ujumisriided, ilma nendeta küll läbi ei saa, sest väliujulad asuvad pea igas väiksemaski külas. Need on Islandil erakordselt populaarsed ja oluline kultuuri osa ning õnnelikul kombel saime meiegi, vabatahtlikud, neid igapäevaselt lausa tasuta kasutada. Vannides on vesi alates 38 kraadist kuni 44-ni, seal istudes kohtutakse ja jutustatakse päevasündmustest ning poliitikast, aktiivsemad käivad ka ujumas ja saunas. Tihtipeale tekkisidki kohalikud tutvused just ujulates. Vulkaanilisest tegevusest tulenev maa-alune kuum vesi on kasulik muudel viisidelgi. Mitmel korral töötasin kasvuhoonetes, mida saab edukalt pidada ka külmemal ajal tänu geotermilisele energiale. Nii valmivad Islandil tomatid ja kurgid, aga nt ka banaanid, mida põllumajanduskõrgkool eksperimendina proovinud on (neid saab maitsta linnakeses nimega Hveragerði).

Mis Islandi aga jäiseks teeb, ei ole tegelikult üldse mitte pidevad miinuskraadid ja külmus, vaid hoopis suured liustikud ning tugevad tuuled. Islandi lõunaosas, sh pealinnas ei lähe talvel tihtipeale üldse alla nulli, küll aga on külmem ja lumisem ida ja põhja pool. Tuul on aga see, mis võib tekitada jäise tunde, tugevad tormid on seal saare kliimale omaselt väga tavapärased. Liustikud on jälle omaette teema – need üüratud jäämassid, piltkaunid vaatepildid ja surmavalt ohtlikud paigad on märkimisväärne ja ainulaadne osa Islandi maastikust. Euroopa suurim liustik Vatnajökull võtab enda alla märgatavalt suure osa tervest maa-alast. Tegelikult ongi suur osa Islandist asustamata, linnad paiknevad peamiselt rannikualadel ning saare müstilist keskosa pidi saab sõita vaid suvekuudel. Islandi loodusest rääkides ei saa mainimata jätta ka lõputul hulgal erinevaid koski ja jugasid, mida igal sammul näha võib, samuti ääretult sõbralikke Islandi hobuseid, kes tihtipeale toredasti suhelda tahavad, ja kõikjal tatsavaid kartlikke lambaid, nii tee ääres kui mägedes, keda on muide riigis rohkem kui inimesi.

Üks erakordsemaid kogemusi terve seitsme kuu jooksul oli suvine 80 km pikkune matk mägedes, mille tee viis mööda maalilisi mäenõlvasid pidi kuni vulkaanide ja liustikeni välja, kus ületasime kiirevoolulisi jõgesid ning istusime kolme aasta taguse sooja laava peal. Oli teisigi unustamatuid matku, nt aprillis lumistel mägedel joostes ja juulikuus liustike ääres seigeldes. Nagu näha oli loodus minu suurim  sõber selle aja jooksul ning seal olles hakkasin tõeliselt sellest lugu pidama.

Minu töö oli seotud loodushoiuga ja keskkonnaalaste töölaagrite läbiviimisega grupijuhina, kus inimesed eri vanuses üle maailma tulid kaheks nädalaks Islandile, et töötada vabatahtlikuna kultuuri- või loodusteemalises töölaagris. Minu ülesandeks, vahel üksi, vahel koos teiste laagrijuhtidega, oli grupi (~5-15 in) vaba aega organiseerida, nendega koos töötada, hoolitseda majutuse ja toitlustuse eest, korraldada ühistegevusi ning üleüldise laagri sujumise eest vastutada. See oli vahel raskem, kui esmapilgul tunduda võis, arvestades grupi suurust, erinevaid isiklikke ja kultuurilisi erinevusi, töökorraldust, elamistingimusi jm ning tihtipeale olime ka meie grupijuhtidena samas kohas alles esimest korda, kuid peagi tekkis vilumus ja oskus laagritega edukalt hakkama saada. Peamiselt töötasime väikestes linnades ja külades maapiirkonnas (Islandil tegelikult ainult üks suur linn ongi) ning tänu liikuvale tööle õnnestus mul näha palju erinevaid kohti. Keskkonnaalastes laagrites tegelesime erinevate töödega nagu rannikuala koristamine, puude istutamine, kasvuhoonetes töötamine, igapäevaste väliste tööde tegemine linnapildis jms. Tegelesime palju keskkonnaalaste töölaagrite juhtimisega. Oli paremaid ja halvemaid töid, huvitavamaid ja igavaid, kuid positiivne oli see, et saime viibida väljas värskes õhus ning tihtipeale väga kaunites piirkondades. Minu suhtumine füüsilisse töösse looduses muutus kindlasti selle aja jooksul.

Skaftafellsjökull, juuli 2013

Teine, tegelikult kõige põhilisem ja ühtlasi ka kõige väsitavam osa laagrite puhul oli suur suhtlemine. Ma ei ole kunagi varem tutvunud niivõrd tihedalt uute inimestega, ja veel erinevatest kultuuriruumidest, kui nende kuude jooksul Islandil, mis on tegelikult naljakas, kuna Islandil elab kõigest 300 000 inimest, mida on vähem kui Tallinnas, kuid see-eest turiste käib seal suurtes kogustes. Meie laagrites osales palju hispaanlasi, prantslasi, itaallasi, sakslasi, korealasi ja jaapanlasi, vähemal määral ka venelasi, lõunaameeriklasi, inglasi, poolakaid ja slovakke ning paar korda kohtusin ka mõne soomlase või eestlasega. Laagrites valitses tõeline rahvaste paabel ja see oli põnev, vahel täiesti pöörane kogemus, kuid pikapeale muidugi ka parajalt väsitav. Seitse kuud niimoodi elades andis olulise oskuse ja tunnetuse, suhtlemaks eri rahvustest inimestega üle maailma, arendas suuresti mu suhtlemis- ja eneseväljendusoskust ning ühendas mind empaatiliselt maailma eri kultuuridega.

Kokku töötasin üheksas erinevas töölaagris kuues erinevas linnakeses või külas. Inimesi, kellega tutvusin, on pea võimatu kokku lugeda, kuid umbkaudu võin öelda, et uusi kontakte sain sellest ajast ligi 70. Mööda Islandit sain sõita mitmeid ja mitmeid kordi, teadsin peamisi vaatamisväärsusi ja lõunaranniku marsruuti juba unepealt, tutvustades seda isegi islandlastele endale ning teistele uutele tulijatele, kes mind juba kohalikuks pidasid.

Nende seitsme kuu jooksul õnnestus mul siiski, vaatamata tihedale liiklemisele mööda saart, leida üks eriline paik, mida nimetada koduks – idafjordides linnakeses nimega Eskifjörður. Juba veebruarikuus seal esimest korda käies jättis koht unustamatu mulje. Akna all fjordi ääres olev pea kilomeetrine mägi puges otse südamesse. Selles linnakeses veetsin kõige rohkem aega, tegin mitmeid laagreid ja tutvusin kohalikega. Samuti õnnestus meil korraldada avatud uste päev kohalikele, et tutvustada neile vabatahtlike tegevust Eskifjörðuris ja Islandil ning vabatahtlikuks olemise ideed üleüldse. See oli suur sündmus meie kõigi jaoks, samm lähemale kohalikule elule ja hea kogemus initsiatiivi võtmisest ning oma panuse andmisest. Islandlased on sõbralikud ja lahked, kuid neile päris lähedale jõuda ei ole siiski kerge. Nad on eestlastega mitmes mõttes üsna sarnased, oma väikese rahvaarvu, küladega ning looduslähedusega, oma huumorimeele ja pealtnäha tagasihoidliku ning suletud loomu poolest, mis tasapisi avaneb ja endale lähemale laseb. Siiski võib leida ka mitmeid erinevusi, nagu nt ajakasutus ja organiseerimisvõime. Üllataval kombel on islandlased ajakasutuses vahel veel hullemad kui lõunamaalased, seda Islandi muutliku kliima tõttu, nagu väidetakse. Kui ilm võib muutuda sekunditega, siis võivad sama kiirelt muutuda ka plaanid, mida tavaliselt seetõttu ei tehtagi. Eestlasena ja korraldajana oli mul vahel päris raske seal pidevate muutuste ja organiseerimatuse keskel hakkama saada, aga seegi oli osa mitteformaalsest õppest.

Eskifjörðuris õnnestus meil tutvuda küla kõige lahkemate ning toredamate inimestega, saime sõpradeks mõne õpetaja ja kalamehega, aga ka kohaliku preestriga. Aitasime üksteist, kui vaja, ja nii saime seal rohkem osa Islandi kohalikust eluolust ja kultuurist, kui oleks seda saanud pealinnas ning selle ümbruses elades (kus elab 60% Islandi rahvastikust). Islandlased on tunduvalt muretumad ja vabamad kui eestlased, kõike saab ning alati on lause lõpus või alguses nende kuude jooksul palju kuuldud fraas „no problem“. Islandi keel on vana ja huvitava kõlaga, selle selgeks õppimine võtab kaua aega ning kahjuks turistidega tegeleva vabatahtlikuna kohaliku keele õpe nende kuude jooksul eriti ei sujunud, pigem sai väga palju praktiseeritud inglise keelt, mille üle olen ka siiski väga tänulik. Eskifjörðuris vanas koolimajas elatud kuud jäävad meelde eredalt ja emotsioonirikkalt, see on koht, kuhu jäi tükike maha mind ennast.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et EVT oli minu elus üks etapp, mille täit mõju ma ei suuda veel hästi hoomata ega saagi teada; igal juhul oluline etapp oma tee leidmisel. Soovitan säärast võimalust ja kogemust, et jätta maha hirm ja eelarvamused, väljuda mugavustsoonist, minna pea ees vette ja ujuma õppida, olla tõeliselt avatud uuele ja erinevale, teha koostööd ning kasvatada empaatiavõimet. See on väljakutse igas mõttes, mis võib endaga kaasa tuua ka vastakaid tundeid ja olukordi, segadust tekitavaid emotsioone, kuid samapalju rõõmu ja avastamist, seiklust ja arenemist. Olen tänulik selle meeldejäävalt pöörase aja eest, täis nii raskeid kui rõõmsaid momente, selles täiesti teistmoodi organisatsioonis ja riigis.

Seiklushimu, avatust ja avastamisrõõmu soovides

Reeli Lonks

EVT vabatahtlik Islandil, veebruar kuni august 2013

Reeli saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü. Kui ka Sina soovid Islandile minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee

Loe Reeli lugu ka inglise keeles.. Reeli’s experience story about her voluntary work in Iceland.

———————————————————————————————————————————————————

Vabatahtlikuna Poolas: poole aasta jagu uusi võimalusi ja isiklik fännklubi

poland-flag

Sel aastal avanes mul võimalus veeta pool aastat (04.03 – 06.09.13) oma lemmiksihtkohas Poolas, nimelt leidsin projekti lastega töötamiseks Tšehhi piiriäärses väikelinnas Kłodzkos. Peale ettevalmistusprotsessi ja paberite allkirjastamist leidsin end bussist teel ühte toredaimasse seiklusse, mida seni olen kogenud.

Esmamulje oma uuest kodulinnast oli väga hea. Hoolimata, et esimesel päeval oma kohvri lootusetult katki tegin, tegi tuju heaks sõbralik vatsuvõtt – türgi vabatahtlik bussijaamas, et mind mu uude koju juhatada. Avastasin end kenast avarast korterist ja toredate korterinaabrite keskelt, keda kumbagi kergelt unustada ei saa. Kuid kõige paremaks kogu asja juures osutus kool, kus ma 1-9. klassi laste inglise ja saksa keele tunde läbi viia aitasin. Ei oleks osanud uskuda, et nende 4 kuu jooksul koolis nii lapsed kui õpetaja mu südame niimoodi võita suudavad. Aga tuleb tõdeda, et toredamaid ja südamlikumaid õpilasi ei saa loota, rääkimata ägedamast fännklubist! Kuna meid oli kokku kolm vabatahtlikku, siis kõik õpilased said tunni alguses oma lemmikuid eriti valjult tervitada ja muidugi koridori teisest otsast juba “Mariaaaa” või “Onuuuur” hüüda ning siis kallistada või kätt anda. Lisaks andis tundide jaoks ettevalmistuste tegemine ja nende läbiviimine palju uusi kogemusi ja julgust juurde.

Kuna suvel kooli polnud, sain kätt proovida ka lastelaagris kasvatajana tööd tehes. See on vast kõige hulljulgem tegu, millega ma Poolas olles hakkama sain! Hääletamine siinkandis on tavapäraseimast tavapäraseim nähtus, kuna ligi 20-st lapsest vaid üks oskas natukene inglise keelt. Ise olin juba enne Poolasse minekut semestri poola keelt õppinud aga taoliseks intensiivseks suhtluseks see mind ette ei valmistanud, õnneks olid lapsed ise toredad ja lõppkokkuvõttes oli see väga hea kogemus, millele tagasi vaadata.

jaapani aed roosas

Muidugi ei veetnud ma tervet aega vaid töötades, vabatahtlike jaoks korraldati ka koolitusi, mis toimusid vabatahtliku töö alguses (on-arrival training) ja poole peal (mid-term meeting). Esiteks, et uut maad tutvustada ning uusi tutvuseid vabatahtlikele anda. Teiseks, et kogemusi jagada ja hinnata, kuidas seni aeg on möödunud ning kuidas oma vabatahtliku ajast parimat võtta. Need nädala pikkused kogunemised aitasid uusi linnu avastada ja leida tutvuseid üle Poola ning muidugi üle kogu maailma. Erinevate workshoppide kõrvalt jäi meil alati natuke aega üle ka rattatuurideks või kanuuuga sõitmiseks.

Ja muidugi enamus mu nädalalõppudest möödusid erinevates linnades ja maades uusi kohti avastades, seda nii rongiga, lennates kui ka hääletades. Kuna ma leidsin endale toredaid reisikaaslaseid nii oma enese korterist kui ka lähedal asuvast Wrocławist, siis tihti oli seltskond garanteeritud. Ja tänu couchsurfingule sai odavalt nii Tšehhis, Saksamaal, Rootisis kui Itaalias ööbitud.

Mis peamine – sain oma lemmikmaad paremini tundma õppida! Lisaks sõbralikele inimestele, kes sind igal sammul aitavad ja isegi sinust arusaamata auto peale võtavad või sööma kutsuvad, avastasin uusi ilusaid linnu. Üks mu lemmikreis oligi hääletades Gdanski minek, kus kaks eesti vabatahtlikku ööbisid toreda ukrainlanna juures ja said imelise võõrustamise osaliseks ning kus me tagasiteel kolmekesi Poznani avastasime.

Vabatahtlik töö võõras riigis annab väga palju võimalusi, lahedaid töökogemusi ja väljakutseid, mis elu huvtavamaks teevad. Samuti võimalust kohtuda paljude uute inimestega ja leida uusi sõpru ning kontakte, mis hiljem kasuks tulevad. Ja muidugi reisivõimalusi uutesse linnadesse ja ehk ka maadesse.

Maarja Lainevoog

Euroopa Vabatahtliku teenistuse vabatahtlik Poolas 2013. aastal

Loe Maarja projekti kohta veel juurde meie koduleheküljelt täiendavalt.

Maarja kogemuslugu otse failist koos piltidega.

Kadri saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü. Kui ka Sina soovid Poola minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee

———————————————————————————————————————————————————

Kogemus vabatahtlikuna Islandil: neli tiiru imelisele saarele peale

Iceland-national-flag

Euroopa Vabatahtlik teenistus viis mind üheksaks kuuks Islandile. Mõtlen tihti, kust sai alguse mõte minna just Islandile, kuid ühest vastust ma leida ei oska. See mõte puges ühel hetkel hinge ning tundsin, et pean seda järgima. Teadsin enne Islandile minemist selle imekauni riigi ja Euroopa väikerahva kohta väga vähe ning seetõttu oli minu Islandil olemise aeg täis palju üllatusi. Mäletan, et nägin paar aastat tagasi dokumentaalfilmi Islandi majandusest, kuhu oli sekka põimitud imekauneid kaadrid selle riigi fantastilisest loodusest. Minu kõrvu jäi korduma ühe filmis nähtud Islandi talumehe mõte, et hoolimata eluaegsest võlakoormusest, mida tal kanda tuleb, on majanduslangus parim, mis islandi rahvaga on juhtunud. See mõte kõlas nii ilusalt ja elutervelt meid ümbritsevas argises tarbimisühiskonnas, et tundsin vajadust avastada seda kaunist maad ja omapärast kultuuri.

Töötasin vabatahtlikuna mittetulundusühingus, mis korraldab rahvusvahelisi keskkonna ja kultuuriteemalisi töölaagreid ning kuhu tulevad kokku eri vanuses ja mitmetelt elualadelt vabatahtlikud üle maailma. Laagrid toimuvad erinevates Islandi paikades ning kestavad kaks nädalat. Minu roll neis laagrites oli olla grupijuht (team leader). Grupijuhte on ühes laagris tavaliselt üks või kaks. Mul õnnetus omandada laagrijuhi kogemus nii üksinda kui ka koos teiste juhtidega. Grupijuhina koostasin laagri tegevuskava, viisin läbi grupidünaamika harjutusi ja ekskursioone Islandi kaunitesse paikadesse, koostasin söögivalmistamis- ning koristustoimkonnad, planeerisin laagri eelarvet ja ostsin toitu kogu grupile kaheks nädalaks, korraldasin kultuuriõhtuid, jagasin oma vabatahtlikele tööülesandeid ning töötasin grupis samadel tingimustel kui teised vabatahtlikud. Grupijuht peab alati olema teistest vabatahtlikest üks samm ees, jälgima grupi meeleolu, lahendama vabatahtlike probleeme, oskama vastata Islandi kohta esitatavatele küsimustele ning olema heaks sõbraks ja mõnusaks kaaslaseks grupiliikmetele. See on töö, mis eeldab entusiasmi, rõõmsameelsust, väsimatust, paindlikkust, julgust ja avatust väljakutsetele. Mõtlen sellele, milline olin oma esimese laagri alguses ja kui palju ma arenesin üheksa läbiviidud laagri jooksul ning tõden, et seda kõike on sõnadega raske edasi anda. Kohtusin oma laagrites fanastiliste ja inspireerivate inimestega, kellest paljudega tahan kindlasti tulevikus kohtuda. Iga päev kahenädalastes laagrites oli väga intensiivne, meeldejääv, täis suhtlemist ning teiste kultuuride kohta õppimist. Mulle sattus palju häid gruppe, kellelt sain hulgaliselt energiat. Mõni laagripäev oli nii tegevusrohke, et päeva lõpus vajusin üliväsinult voodisse, kuid hea energiaga grupid kannustasid mind hommikul taas reipalt ja rõõmsalt tõusma.

Laagritevahelise vaba aja veetsin Reykjavikis, kus elasin koos teiste grupijuhtidega Prantsusmaalt, Hispaaniast, Itaaliast, Poolast, Hollandist, Maltalt, Slovakkiast ja Eestist. Meie maja asus Reykjaviki kesklinnas mõne sammu kaugusel peatänavast. Vabal ajal jalutasin oma toredate sõpradega mööda kaunist mererannikut või Reykjaviki värvikirevate majadega täidetud tänavaid, mängisime lauatennist ja korvpalli, jõime kohvi Reykjaviki hubastes kohvikutes ning korraldasime filmiõhtuid. Igal õhtul istusime oma elutoa suure laua taha, et koos einestada ning rääkida oma päevast, muredest ja rõõmudest. Nautisin erinevate maade kokakunsti ning rääkisin palju oma uutele sõpradele Eestimaast. Elu koos nii suure hulga inimestega on kogemusterohke ja õpetlik. Olin kogu aeg inimestest ümbritsetud ega tundnud ennast kordagi üksildasena. Islandil oldud aja jooksul proovisin ära ka kurikuulsa mädandatud haikala, millele rüübatakse peale põletatud köömneviina.

Mäletan selgelt oma esimest kohtumist virmalistega, mis oli äärmiselt emotsionaalne. Virmaliste püüdmine oli talvisel pimedal ajal adrenaliiniallikaks nii nagu suvel päikseloojang, mille sarnast ei ole ma mitte kunagi varem näinud. Islandil tundsin esimest korda elus, et looduse ilu ajab mind kisendama ning isegi pisarad kipuvad silma. Matkates imekaunites mägedes ning kogedes Islandi looduse toorest jõudu, mis on tuuline, tormine ning vahel ka saatuslik, tundsin kui habras on inimene. Kogesin mööda maanteed sõites liiva- ja lumetormi, ülitugevat tuult, mis tahtis autojuhilt vägisi rooli käest võtta ning vihma ja rahet. Öösel magades äratas mind tihti torm, mis peksles vastu akent, või tuul, mis avas majaukse. Iga päev on Islandil eelmisest erinev ning neid päevi, mis on tuulevaiksed ja päikselised, on vähe. Suvi oli jahe ning mõnel juulikuupäeval mägedesse minnes panin selga oma talvejope, millega veebruarikuus Islandile saabusin. Kuid leidus ka päikeselisi päevi, mil pakkisime sõpradega rannakoti, otsisime välja päikseprillid ning läksime päikest võtma mere äärde, kus väiksed lapsed isegi vees sulistasid, olgugi, et õhusooja oli +14 C. Kogesin esimest korda elus ka terve ööpäeva kestvat päevavalgust, mis alguses mind pidevalt öösiti üles ajas, kuna vaim ei taha valges magama jääda. Islandi kliima on karastav, õhk on karge ning vesi on puhas. Veel oktoobri keskpaigas võtsin oma sõpradega ette kolmepäevase ekstreemmatka mõned aastad tagasi Euroopa lennuliikluse peatanud vulkaani Eyjafjallajökulli juurde. Tõusime 1000 m kõrgusele koos raskete matkakottidega, ületasime kartmatult paljajalu väikseid jääkülmi jõgesid ning magasime telgis, kui väljas oli õhk juba mõne miinuskraadi ringis. Tundsin ennast tugevamana kui kunagi varem ning täis energiat järgmisteks väljakutseteks.

hüljes

Islandil veedetud aja jooksul õnnestus mul näha sealset liigirikast linnuriiki, mille tähtsaimaks esindajaks on imearmas ja väike lunn. Suvisel ajal võitlesin Põhja-Islandil pesitsevate lindudega, kes ründavad inimesi ja koduloomi, et kaitsta põldudele peidetud mune. Nägin meres ujuvaid hülgeid ja maantee ääres põhjapõtru. Kõige suuremaks üllatuseks oli kesksuvel Põhja-Islandi mererannikul jalutades vaalade nägemine. Igal õhtul pärast tööpäeva läksime mere äärde, et hiirvaikselt kuulata vaalade möirgamist ning otsida aeg-ajalt veepinnale kerkivat vaalasaba. Töö viis mind erinevatesse Islandi paikadesse, kuna laagrid toimuvad lisaks Reykjavikile ka saare ida-, põhja- ja lõunaosas. Olles oma vabatahtlikele reisisaatjaks, tegin Islandil oldud aja jooksul saarele peale neli tiiru, külastasin lugematuid kordi lõunarannikut ja teisi tuntud vaatamisväärsusi. Mul õnnestus kasta oma jalad Põhja-Jäämerre, nautida mitmeid kordi vabas looduses soojade vannide võtmist ning pugeda lumega kaetud koopasse, et ujuda maa-aluses kuumas jões. Islandi kultuuri lahutamatuks osaks on ujula, sealsed välibasseinid ja lageda taeva all kuumas mullivannis lõõgastumine, millest sai ka minu igapäevane harjumus. Mullivannid olid tihti ülerahvastatud hoolimata päevast või kellaajast. Kui tundus, et nüüd on mullivann rahvast pungil, siis ikka mahtus mõni islandlane mu kõrvale istuma ja juttu puhuma. Ujula on islandlaste jaoks paik, kus enne tööpäeva end virgutada või pärast lõõgastuda. See on kohtumispaik, et arutada päevakajalistel teemadel, rääkida poliitikast ning uurida, milline on tuttavate käekäik.

Islandlased on muretud hoolimata sellest, et ilm on heitlik ning päikesepaistet on vähe. Inimesed on sõbralikud, naeratavad ning lahked. Vastupidiselt islandi loodusele, mis on ohtlik ja ettearvamatu, on igapäevaelu turvaline ning inimesed usaldavad üksteist. Minu Islandil veedetud päevad olid täis seiklusi, põnevaid kohtumisi, üllatushetki ning naljakaid juhtumisi. Töötasin koos vabatahtlikega kasvuhoonetes, kus kasvatatakse mahetooteid, istutasime puid, korrastasime parke, tegime koolides esitlusi keskkonna teemal, värvisime seinu ja aknaid ning olime abiks kunsti- ja muusikafestivalidel. Nautisin seda, et töö võimaldas mul palju Islandil ringi reisida ning kogeda elu lisaks pealinnale ka Islandi väikestes üksildates sadamalinnades. Pakkisin iga kuu oma asjad ja sõitsin järjekordsesse laagrisse, et töötada koos uue grupiga, kellega kahe nädala pärast olin taaskord sunnitud hüvasti jätma. Tänaseks on mul palju sõpru erinavatest maailmajagudest, keda külastada ja külla oodata.

Esimest korda elus tundsin, et mitte kuidagi ei taha, et tuleks päev, mil võtan ette tee tagasi koju. Islandi seiklused jäävad mind alati mõtetes saatma ning jään lootma, et ühel päeval olen tagasi selles imekaunis ja huvitavas riigis.

Kadri Enn

Euroopa Vabatahtliku teenistuse vabatahtlik Islandil 2013. aastal

Kadri saatvaks organisatsiooniks oli INVOLVED mtü. Kui ka Sina soovid Islandile minna, võta julgelt ühendust info@involved.ee

———————————————————————————————————————————————————

Seitse kuud muinasjuttu ja eneseületamisi Islandil

Iceland-national-flag

Teen seitsmekuulist EVT (Euroopa Vabatahtlik Teenistus) projekti Islandil, keskkonna- ja kultuuriorganisatsioonis Worldwide Friends. Saabusin siia koos kahe teise eesti vabatahtlikuga veebruaris ning nüüdseks on mul alles jäänud vaid mõned nädalad. Olen näinud lumetorme, virmalisi, kuumi suvepäevi (vähemalt nädala jagu), palju kive ja mägesid ning rohkem lambaid kui inimesi.

Island tuli mul mõtteisse mõned aastad tagasi, nähes siinse muusikalise koosseisu Sigur Ros´i kaunist filmi „Heima“. Avastasin, et Island, mille populatsioon on kõigest 300 000 inimest, toodab suures koguses väga huvitavat muusikat. Samuti on sellel saarel võimalik paari päeva jooksul külastada kohti, mille nägemiseks tuleks muidu teha mõnekuine reis ümber maakera: aktiivsed vulkaanid, lõputud laavaväljad, musta liivaga rannad, kuumaveeallikad, massiivsed liustikud, fjordid ning loetlematul hulgal koski ja jugasid. See teebki Islandi väga eriliseks paigaks ning tulles tasaselt Eestimaalt, mis kaetud paksu metsaga ja ilma mägedeta, teadsin, et ühel hetkel elus tuleb mul seda müstilist saart kindlasti külastada. Mitte et Eesti loodus oleks igav ja tavaline, seda kindlasti mitte, tegelikult igatsen ma Eesti paksu metsa järele väga, mis on Islandil üliharuldane nähtus, aga see on lihtsalt täiesti teine maailm. Mainida tuleks ka, et NASA käib aeg-ajalt Islandil uusi masinaid katsetamas, millega nad teisi planeete külastada plaanivad.

Võimalus avanes ja siin ma olen. Siia tulles teadsin, et soovin viibida pealinnast (mis on koduks kahele kolmandikule populatsioonist!) väljaspool maakohtades, väiksemates linnades ja külades, mida mul oligi päris lihtne saavutada. Peamine töö siinses organisatsioonis on juhtida ja koordineerida kahenädalasi töölaagreid, 8-15 rahvusvahelise lühiajalise vabatahtlikuga. Laagrid leiavad aset üle terve Islandi, mille hulgast sain esimeste nädalate jooksul endale meelepärased välja valida (kuigi Islandil on tavaks plaanidel tihtilugu muutuda, mistõttu eeldatakse ka alati paindlikkust). Laagrid on sisult väga erinevad, ajakirjandusest ja visuaalsest kunstist kuni raske füüsilise tööni looduses (puude istutamine, matkaradade ehitamine/renoveerimine, rannikuala koristamine jms). Lõpuks õnnestuski mul umbes neli kuud järjest elada väikeses linnas idafjordides, Eskifjörðuris, sealses vanas koolimajahoones, mis on nüüdseks kohaliku kogukonna Fjarðabyggð poolt meie organisatsioonile annetatud, majutamaks rahvusvahelisi vabatahtlikke iga kahe nädala tagant. Sain tegeleda renoveerimisega, tutvuda kohaliku elu ja inimestega, aidata neid igal võimalusel omast vabast ajast (nt aitasin ühel mehel renoveerida tema vana laeva, samuti kohalikku preestrit väikeste renoveerimistöödega kirikus), juhtida töölaagreid, jalutada ringi mööda mägesid ja orge, ning nagu Eestis on tavaks käia saunas, on siin igal teisel päeval tavaline külastada kohalikku (väli)ujulat ja kuumaveebasseine, mis geotermilise energia poolt üles soojendatud, igas väiksemaski külas või keset loodust leidub siin sääraseid sooje vanne.

Olen tõepoolest väga õnnelik oma vastuvõtva organisatsiooni paindlikkuse üle. Üldiselt elavad meie organisatsiooni pikaajalised vabatahtlikud pealinnas Reykjavikis mõnes ühistest majadest koos teiste vabatahtlikega, kes EVT-projekti samal ajal teevad. Inimesed käivad ja teevad töölaagreid üle Islandi, pärast mida on üldjuhul 3-6-päevane paus tagasi pealinnas, et puhata. Selle asemel õnnestus mul aga korraldada oma aeg siin vastavalt oma vajadustele ja isikupärale. Parim oli see, et sain põhjalikult tundma õppida seda pisikest linna Eskifjörðurit, kus nüüdseks tunnen end nagu kodus, vastasel korral oleksin külastanud iga uut paika vaid kaheks nädalaks, ilma ühessegi konkreetsesse kogukonda sulandumata.

Image

Siia tulles olin ma väga skeptiline töölaagrite juhtimise ja nii paljude inimestega suhtlemise osas, seista 15 rahvusvahelise vabatahtliku ees ja korraldada nende olemine Islandil, vastata kõigile küsimustele, osta vajalik toit suurele grupile, teha kahenädalane laagrikava kohas, kus ma isegi pole varem olnud jne. Mõistagi, nagu võite arvata, möödusid need mured minust aga üpriski kiirelt. Ma olin oma mugavusstsoonist välja võetud, pandud uude ootamatusse olukorda ja ma kohanesin. Tegin oma parima ning avastasin peagi, nagu alati, et hirm tundmatu ees ei anna kunagi elust seda, mida võtta annab. Endale märkamatultki omandatud enesekindlus ja oskused on tõepoolest märkimisväärsed, olen keskendunud hetkele ja tegutsenud. Üldiselt on kõige tähtsam asi, mida jälgida alati sama – välju mugavusstsoonist, selle vastu ei saa, ole paindlik ning kui sulle miski ei meeldi või tahad midagi muuta, tee seda, tee midagigi, panusta, pinguta, aga ära kunagi looda teistel olla sama või rohkem paindlik, kui sa ise oled, kohane.

Olen loonud mõningad tugevad sidemed, leidnud uusi sõpru kaugetest paikadest Euroopas, kes mind juba järgmisel suvel külastavad ja mina neid. Kahtlemata tulen Islandile kunagi veel tagasi pärast oma EVT-projekti lõppemist, millal ja miks, seda näitab aeg. EVT on suurepärane võimalus, korra elus nagu mõni muinasjutt. Pole kahtlust ega kahetsust.

Siiralt tule ja jää maalt,

Martin Kullamaa, vabatahtlik Islandil 2013

/august 2013/

Soovi korral saad tutvuda Martini kogemuslooga ka inglise keeles (Martin’s experience story of his volunteering in Iceland).

———————————————————————————————————————————————————

Mona Sloveenias: veidral kombel hakkasid mulle meeldima isegi team-building ülesanded!

slovenia-flag

Veetsin oma EVS-i Koperis, Sloveenias. Koper on üks selline väike linnake Sloveenia ülimalt lühikesel (40 km) rannikul. Enne minekut sai veidi Google’isse kiigatud, kuid sellega pea kõik mu teadmised Sloveeniast ka piirdusid. Kui nüüd päris aus olla, siis eeldasin veidi post-sovietlikku olustikku.

Kohale jõudes võtsid meid aga vastu mäed, rohelus ja puhas loodus! Rongiga Koperi poole sõites mõtlesin põnevusega eesootavale kuule, hinges väike ärevusvärin. Sloveeniasse olime nimelt tulnud tööle ühe kohaliku muusikafestivali – JEFF (Jazz Etno Funky Festival) – heaks. Projekt ise pidi vältama ühe kuu. Sloveenias kohal olles tahtsime juba ruttu-ruttu veelgi rohkem teada saada!

Meie juulikuu mööduski suuresti JEFF-i heaks töötades. Kokku oli meid 15 toredat noort inimest, 6 eri riiki – Eesti, Ungari, Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja Madalmaad. Nii jagatigi meid kohe projekti algusfaasis gruppideks. Kõigi ühiseks ülesandeks oli JEFF’i eri osade ja põhimõtete kajastamine, peamine oli sealjuures anda edasi atmosfääri. Mina leidsin end grupist, mis pidi andma edasi kõike seda, mis kuulus JEFF’i juurde, kuid ei olnud muusika. See hõlmas toidu-workshop’e, kunstnikke ja kohalikku kulinaariat. Terve kuu töö sai kokku pandud toredaks väikseks raamatuks.

mona

Kindlasti sain kasutada ära oma võimeid ning enda rõõmuks ka oma teadmisi jagada. Sattusin ülimalt hea sünergiaga gruppi ning usun, et me kõik õppisime üksteiselt palju. Mina sain veidi teadmisi juurde ajakirjandusest, trükindusest ja filmindusest, samal ajal jagasin teadmisi fotograafia ja blogimise kohta. Väga mõnus oli oma töö tulemust ka kohe näha – nimelt pidas meie grupp üsna tihedalt blogi ning minugi pildid leidsid tee sinna!

Enne seda projekti ei olnud ma varem pidanud väga intensiivselt töötama grupis või analüüsima seda, miks ma teen asju just nii, nagu ma neid teen. EVS’i ajal sain aga aru, kui tähtis on usaldada inimesi, kellega koos töötad. Praeguseks tean liigagi hästi, kui vajalik on hea tiimitöö. Veidral kombel hakkasid mulle meeldima isegi team-building ülesanded, mida introverdina tavaliselt väldin kui tuld… Tõele au andes need mängukesed toimivad, sest projekti lõppedes oli ikka väga kahju koju tagasi minna, sest vaid kuu ajaga oli tekkinud tugev tiimitunne.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka nädalavahetusi, mis said täidetud reisimisega. Sloveenia soodne asukoht oli kindlasti plussiks. Nädalavahetuse väljasõidud lähiümbruses, Itaalias ja Horvaatias andsid jõudu ja jaksu nädala sees eriti tublilt töötada! Näha sai palju ning veelgi enam sai koju kaasa unustamatuid elamusi.

slovenia group evs

Kindlasti soovitan kõigile võtta osa EVS’i projektist, olgu see siis lühiajaline või pikem. Nipp on valida just endale sobiv projekt, mitte leppida vähema kui ainult perfektsega! Kogemusest võin öelda, et nii on tulemuseks soov tagasi minna, palju toredaid tutvusi, meeletult uusi teadmisi ja kamaluga toredaid mälestusi!

Mona Menets, kes käis grupi- EVS projektis Sloveenias 26.06.2013 – 27.07.2013

/august 2013/

———————————————————————————————————————————————————

Tiina Sloveenias – pudel mikrofoniks ja küsimusi esitama!

slovenia-flag

Kui peaksin oma kuupikkust EVS kogemust ühe lausega kirjeldama, siis jääks kindlasti sõnadest puudu. Usun, et EVS annab sulle täpselt nii palju, kui sa ise oled valmis osa võtma, riskima ja proovima. Isiklikult tunnen, et arenesin kuu aja jooksul päris palju!

Meie ülesandeks oli olla Jazz Etno Funky Festivalil (JEFF) meediaks ja kajastada võimalikel viisidel JEFFi ja kõike, mida festival oluliseks peab. Sattusin sustainable development meeskonda, mille eesmärk oli suurendada teadlikkust loodussäästlikust eluviisist, ökotoodetest ja tervise kohta.

Enne projekti algust ei kujutanud ette, et ühe kuuga võib nii palju õppida ja areneda!

Mõistsin, et harjutamine teeb tõesti meistriks! Esimesel JEFFil pidime intervjueerima külastajaid ning kuna see oli minu jaoks esimene kord mikrofoni käes hoida ja otseselt kedagi küsitleda, siis närveerisin päris korralikult. Enne kui külalised saabusid harjutasin intervjueerimist oma tiimikaaslaste peal: pudel mikrofoniks ja hakkasin küsimusi esitama. Esimestel kordadel pidin mitmeid kordi paberilt piiluma ja üldse tundusin veidi kohmakas, kuid mida enam meeskonnakaaslasi läbi käisin, seda kindlamaks ma muutusin. Õhtul päris mikrofoniga inimeste juures käies tundsin end väga enesekindlana ja kõik edenes sujuvalt. Järgnevate päevade jooksul käisime farmeritel külas, et artikli jaoks infot koguda. Selleks ajaks oli kogemusepagas juba päris korralik. Muidugi mitte võrreldav professionaalidega, kuid algaja kohta väga hea.

interbvjuu

Õppisin väga palju ka tiimitööst ja inimsuhetest! Kord olin meeskonnas, kus üks idee sai kiiresti heakskiidu ning kõik me täiendasime seda kuni suurepäraseks muutumiseni. Täiesti vastupidine oli meeskonnas, kus suure osa põhitööst ära tegime: ideid tuli meil kõigil, kuid me ei suutnud ühe juurde kindlaks jääda ja seda täiuslikumaks ehitada. Kokkuvõttes olime viiekesi esimesse punkti kinni jäänud ja istusime ideehunniku otsas: kuhu edasi minna – ei tea. Taoline kontrast erinevate tiimide vahel andis hea ülevaate, kuidas töö peaks käima, ja mida teha, kui asi ei edene ja pinged on õhus. Usun, et nüüd olen parem tiimikaaslane ja oskan lahendada erinevaid probleeme.

Suurim areng oli tehnoloogia valdkonnas. Viimased päevad möödusid hommikust õhtuni Photoshopi seltsis. Kuna varem polnud ma selle programmiga tegelenud ja nüüd pidin 2 brožüüri välja andma, siis oli areng päris võimas. Esimene päev möödus kõikidelt teistelt abi küsides, kuid järgnevad päevad olin juba päris osav. Viimasel õhtul anti meile kõigile tunnistus ja tiitel – minu tiitliks sai: The Best Photoshop Addict!

Nüüd tagantjärele mõeldes ja analüüsides mõistan, et rasked hetked muutusid kogemuseks ja head hetked muutusid mäletsusteks, mida ikka ja jälle on hea meenutada. Lisaks käies JEFFil hakkasin hindama festivali sügavamat poolt ja tunnetama nende vibe´i. Kindlasti motiveeris lühiajaline EVS mind otsima sarnaseid pikaajalisi projekte, sest EVS kogemus on väärt kordamist.

Tiina Veskioja, kes käis grupi- EVS projektis Sloveenias 26.06.2013 – 27.07.2013

/august 2013/

Tiina kogemuslugu on ilmunud ka Postimehe lisalehes Noor Tegija.

———————————————————————————————————————————————————

Hispaanias kogunevad sõbrad toolide ja diivanitega sisustatud garaazidesse

spain-flag

Tegin vabatahtlikku tööd väikeses Hispaania linnas, Baltanases või õigemini külas, kus elanike arv on 1200. Baltanas asub Kastiilia provintsis ja peaaegu et provintsi keskel.

Minu esimesed muljed Baltanasesse sisenemisel olid, et linn on kõrgendike ja põldude keskel. Eestis oleksid need kõrgendikud mäed… Kõrgendikud on kaetud tuulegeneraatoritega. Hispaania on tuulegeneraatorite kasutuse poolest Euroopas esirinnas.

Minu korteri aknast avanes vaade kauguses olevatele tuulegeneraatoritele, mis on varustatud märguande tuledega ja kui need tuled öösel vilguvad, siis on see väga ilus vaatepilt. Minu esimesed muljed Baltanase linnaõhustikust olid, et terve linn on justkui üks suur perekond. Kõik on omavahel tuttavad, sõbrad või sugulased. Õhkkond on väga sõbralik ja inimesed tahavad sinuga hästi läbi saada. Teine suur asi, mis mulle väga meeldis, et inimesed on väga abivalmid ja arusaajad.

Kohale jõudes mind natuke hämmastas, et seal oli nii külm. Bussis, millega ma Madriidist uude koju sõitsin, oli termomeeter, mis iga tunni tagant märgatavalt langes ja Baltanasesse jõudes oli termomeeter langenud juba umbes 10 kraadi. Õhtupimeduses, istudes künkal, millesse on uuristatud vähemalt 400 veinikeldrit ehk bodegat ja süües veinikeldri sees või väljas kaminas või ahjus tehtud küüliku või piimaveise liha ja vaadates kauguses olevaid tuulegeneraatoreid, siis ei pane märtsi külma üldse tähele 🙂

Vana teada-tuntud tõsiasi on, et hispaanlased veedavad suure osa oma ajast vabas õhus, tänavatel. Mõnus on vaadata hispaanlasi suveõhtuti baaride ees istumas õhtuloojangus. Baltanases kestab see hooaeg suvel umbes kolm-neli kuud. Ülejäänud kaheksa-üheksa kuud on suhteliselt külmad ja talve võib mõnetigi Eesti omaga võrrelda, kuigi Eestis on talvel ikkagi tükk maad külmem. Veel, et Baltanases ei saja lund nii nagu Eestis. Siin lumi tuleb ja läheb kiiresti.

Tööd, millega ma tegelesin, olid väga lihtsad ja selgepiirilised. Näiteks töötasin ma vanadekodus, kus aitasin vanadel inimestel süüa ja katsin sööklas lauad ja hiljem sõidutasime nad bussiga nende kodudesse. Töötasin veel ka lasteaias, kus mängisin väikestega või siis abistasin kõigil võimalikel viisidel lasteaiatöötajaid. Aitasin ka linnakorrashoiutöödes nagu näiteks kitkusin siin ja seal umbrohtu või värvisin aedu või muud taolist.

Image 8

Inimesed on väga koostööaltid ja neile meeldib väga palju rääkida. Näiteks töölt koju tulles või siis poodi minekul leidub alati keegi, kes sinuga meelsasti juttu tahab rääkida. Siin jätkub juttu alati kauemaks ja ilmselt sellepärast kestavadki siin peod kella kahesa-üheksani hommikul, sest lihtsalt on vaja nii paljudest asjadest rääkida. Ise olen nii mõnigi kord imestusega vaadanud, et siin, Baltanases läheb pidutsedes aeg väga kiiresti ja enne kui ma arugi olen saanud, on kell juba üheksa hommikul ja on aeg koju minna. Minu arvates on hästi lahe, et kohapeal on üks ööklubi, mis avab uksed alles kell neli hommikul ja rahvas jõuab klubisse alates kella viiest hommikul.

Enne baaridesse minekut istutakse ka mõni tund peña-des. Peña on sõnastiku järgi sõprusringkond ja kalju. Hispaanias tähendab see seda, et on sõprade kamp, kellel on oma nimi ja koht, kus nad kogunevad, näiteks garaaž, mis on sisutatud toolide ja diivanitega või muu taoline koht. Mina sain väga hästi läbi Los Etilicos-ga ja Los Jons-ga. Esimene koosneb poistest ja tüdrukutest, kes on vanemad kui kakskümmend kuus aastat ja neid on kuskil natuke alla kahekümne ja teine rühm on nooremad kui 26 aastat ja neid on üle neljakümne. Kõikidel sellistel rühmadel on oma viis rõivastuda, mis koosneb siis särgist ja dressist, millele on peale kirjutatud kamba nimi.

Mõned minu arvates huvitavad tähelepanekud on veel, et kõik tervitavad kõiki. Justkui kõik oleksid omavahel sõbrad. Ma olen jäänud nii mõnigi kord pikalt mõtlema, kes pagan see nüüd oli, kes mind tervitas… Lihtsalt siin on selline komme! Nii mõnigi kord ütlevad inimesed, et nägid sind siin või seal, aga sina ei tervitanud neid vastu ja seda peetakse väga halvaks. Mina isiklikult lihtsalt mõni kord ei pannud kedagi tähele ja seda tuletatakse meelde järgmine kord kui ma seda isikut nägin. Mina vastasin selle peale, et ‘vabandust!’ ja ‘järgmine kord kindlasti lehvitan sulle või ütlen tere!.

Teine asi, mida väga palju tehti on, et õhtu poole üheksa – kümne vahel, kui pole millestki rääkida või siis lihtsalt jutu alustamiseks küsitakse, kas sa oled juba õhtusöögi ära söönud. Näiteks minu jaoks oli see natuke naljakas küsimus, sest olen harjunud õhtustama kella seitsme või kaheksa vahel. Aga nemad näiteks õhtustavad kella üheteistkümne või kaheteistkümne vahel, eriti nädalavahetustel.

Need on minu mõned tähelepanekud elust Hispaanias Euroopa vabatahtliku teenistuse vabatahtlikuna. Olen väga rahul, et valisin just selle projekti!

Matthias Vanamb

/märts 2013/

———————————————————————————————————————————————————

MY EVS EXPERIENCE IN ROMANIA

 

I do my EVS project in a beautiful city called Baia Mare which is located in the north-western part of Romania. Before coming here I didn`t know much about this country. I only knew basic facts. I had never been in Romania before and I even hadn`t hear the language but still for some reason I wanted to go there. I wanted to change my life and get new experiences. There`s no doubt that going abroad for 8 months is a challenge for me and offers new experiences.

I have gotten many experiences and developed myself during the time here. For me it was an experience of living together with four young people from different European countries. I have learnt about different cultures, learnt Romanian and practiced English. Thanks to this project, I`ve met many young people from different countries. Due to this I`m more tolerant of others. Being abroad has made me happier and more open.

I really enjoy my time here. The main activities of my project are teaching Estonian and English, assisting English teacher in school in rural area and assisting teacher in kindergarten. I like that I can manage my time and these activities. Besides these activities, I have enough time to travel, go out and attend trainings. I have discovered with my cool flatmates to other cities in Romania and even to countyside, visited other volunteers, explored Romanian culture and met nice people during this time. Many „things“ that were unfamiliar or weird for me in Estonia, are normal here, e.g. hitchhiking.

I have never regretted my choice to do EVS project in Romania. Now I can say I love this country, the city where I live, the people who are very kind, friendly and open and especially the people I work with. I`m happy and I dare to take on challenges that my life will offer me.

Liis Post

/January 2013/

When I packed my stuff to the suitcase, I wanted to meet nice people and to get great experiences in Romania. Besides that I hoped to enjoy my job and to have good conditions in the center. Now I can say – everything is perfect! A normal day at work includes writing youth exchange project for youth between 13-19 years old, playing with children and teaching them English.

While working and living together with many foreigners I have learnt about other cultures, including Romanian. Now I know better my desires and what I want to do in my life.

These were my first positive impressions in this country – so hot, so nice, so cheap! I also expected to see ugly buildings and scary gypsies who may try to steal my bag.

Fortunately I have found many nice people here because of whom I want to come back to Romania one day.

Karin Küünarpuu

/October 2012/

I have enjoyed my EVS in Romania a lot more than I possibly could have expected. Of course there have been ups and downs, because that’s just life, but overall I have had an amazing four months.

Before coming here I was a bit afraid to feel really like a stranger the whole time, because I don’t speak Romanian and how could I possibly integrate to the society without even knowing the language. But actually I haven’t felt alone or bored here for a second. I also thought I would have more problems with all the little details of everyday life, like finding my way around, but there has always been someone to turn to with any kind of question.

I was working in a centre with very clever 11-12 years old children. I was surprised at how much freedom I was given to do my own activities, I had the chance to put together my own schedule and do just the lessons that I wanted to do. It was absolutely great, but also more challenging, because it forced me to take initiative and come up with new ideas. So in the end, it was up to me what did I do and also what did I gain out of all of it.

I’m not naive enough to think that the lessons I taught and activities I organized during those four months will help the kids a lot in their later life, but I do hope that I managed to expand their worldview a little bit and make them more curious about different things.

As for Romanian culture, it is definitely different than Estonian. By walking around in the city or communicating with people it is obvious that there are some differences in the way of thinking. But that’s just a general image; actually it all depends on the individual. I’ve really come to realize that culture is not the main cause for differences, each person has their own individual world view and their behavior is modeled by so many different factors, culture is only a tiny bit of it. So generalizing based on culture is really the stupidest thing you can do.

I have leaned a lot about other people, but also about myself. I’ve always believed that you can’t really know who you are until you have left your safe environment and thrown yourself into the “unknown” with unfamiliar people and situations. I’ve become more self-confident and understood that I can manage successfully in a different environment.

Liina Laanpere

/October 2012/

„Projekte on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon. Publikatsioonide sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.”

Tekstide ja piltmaterjali kasutamine ilma Mittetulnudusühingu INVOLVED eelneva loata on keelatud.

© 2018 INVOLVED

info@involved.ee